Triin teeb enda erialapraktikat Belgias Eramus+ pro õpirändena.
Rohkem aega sadulas ja tipptasemel treeningud
Minu teine ja kolmas kuu Belgias möödusid veelgi rohkem sadulas kui esimesed nädalad. Kui alguses kulus palju energiat sisseelamisele, siis nüüd sain keskenduda oma ratsutamisoskuse lihvimisele. Victori ja Caitlini treeningstiilid on väga sarnased ning nad on mõlemad väga toetavad. Peamine rõhk oli minu istakul ja kehaasendil – õppisin, kuidas hoida käte tööd pehmemana ning kuidas hobust paremini tunnetada.
Eriliseks kogemuseks oli osaleda Jos Kumpsi treeningutes. Jos on oma juhendamises väga konkreetne ja teeb end alati selgeks. Tema keskendus just tehnilisele poolele. Kõige olulisem õppetund, mille temalt said, oli see, kuidas hobust enda all päriselt jälgida ja mõista. Ta õpetas mind aru saama, kuidas hobune minu märguannetele reageerib ja miks ta just nii käitub.
Kolimine omaette rahu ja vaikusesse
Praktika keskel ootas meid ees suur muutus – kolisime uude kohta nimega Het Smolders. See on väga privaatne ja vaikne tall, mis asub vaid 20 minuti kaugusel kuulsast Sentower Parkist. Uus tall meeldis mulle väga, sest see oli ainult Victori tiimi päralt. Me ei pidanud enam jagama kopleid ega ratsaväljakuid teiste sportlastega, mis andis meile palju rohkem ruumi ja rahu. See privaatsus muutis igapäevatöö sujuvamaks ja tekitas mõnusa koduse tunde.
Pühad ja soojad suhted
Belgias olles sain tunda tõelist külalislahkust, eriti pühade ajal. Jõulud veetsin oma töökaaslase ja hea sõbra Ella pere seltsis, mis oli väga südamlik ja soe kogemus. Aastavahetuse võtsin aga vastu koos majaomaniku perega. Need hetked aitasid leevendada koduigatsust ja näitasid, kui kokkuhoidev võib olla hoburahva kogukond.
Lisaks pühadele jäävad mulle meelde toredad õhtusöögid Victori ja Caitliniga. Need ühised söögikorrad ja vestlused aitasid luua vahetumaid suhteid ning õppida inimesi tundma ka väljaspool tallitööd. Üldse on see praktika olnud suurepärane võimalus uute suhete loomiseks ja huvitavate inimestega tutvumiseks, kes kõik jagavad sama kirge.
Seiklused linnades ja toiduelamused
Vabal ajal püüdsin avastada Belgia kultuuri. Külastasin Brüsselit ja Hasseltit ning olin lummatud sealsest arhitektuurist. Majade ehitusstiil on nii teistmoodi – mul oli pidevalt tunne, nagu jalutaksin ringi mõnes filmis.
Loomulikult proovisin ära kuulsad Belgia friikartulid ja šokolaadi, aga midagi üliväga erilist ma neis ei leidnud. Üks huvitavamaid kogemusi oli restoranides pakutav "medium" ehk pooltoores liha, mis oli harjumatu, kuid omamoodi kogemus. Siiski pidin tõdema, et toidud on Eesti omadest väga erinevad ja kodust toitu hakkasin ma selle aja jooksul kõige rohkem igatsema.
Külmavärinad Jumping Mechelenil
Minu praktika üks absoluutseid tipphetki oli külastada suurt hobuüritust Jumping Mechelen. See oli tõeline kogemus! Näha oma silmaga, kuidas hüpatakse 160 cm kõrgust parkuuri nagu hulljulge, et võita treiler, uus BMW ja 250 tuhat eurot, tekitas minus sõna otseses mõttes külmavärinaid. Kogu sündmus oli ülipidulik ja võimas ning olen ülimalt õnnelik, et sain seda kogeda. Usun kindlalt, et iga hobuentusiast peaks seda üritust vähemalt korra elus külastama.
Pagas täis väärtuslikke teadmisi
Nüüd, kui on aeg koju tagasi pöörduda, tunnen, et võtan endaga kaasa tohutu kogemustepagasi. See praktika ei õpetanud mulle ainult ratsutamist ja tallitööd. Ma sain näha, kuidas toimib tipptasemel hobuäri ja mis tähendab olla professionaalne groom. Kõik need kogemused on andnud mulle enesekindlust ja teadmisi, mida Eestis rakendada. See aeg Belgias oli täpselt see, mida ma vajasid, et oma erialal järgmine samm edasi astuda.
Triin Porohov
Hobuhooldaja
PH-23
