Kuu ja pool on juba möödas ning ainult üks kuu on veel jäänud, enne kui pean sellest paigast lahkuma. Ja ausalt öeldes tunnen ma järjest rohkem, et see koht on saanud minu koduks. See ei ole enam lihtsalt praktika, see on olnud teekond, mis on õpetanud mulle rohkem iseenda kohta, kui ma oleksin kunagi osanud arvata. Kui peaksin seda tunnet ühe lauluga kirjeldama, siis oleks selleks “In This Shirt” by The Irrepressibles.
Selle aja jooksul olen ma näinud Müncheni ilusi.Olen kogenud, mida tähendab kuuluda Victoria peresse. Olen tundnud võistluspinget, kogenud nii närvilisi kui ka eufoorilisi hetki ning tundnud seda erilist armastust, mis tekib Daxau-se kuuludes.
Mulle on avatud uksed, mille olemasolust ma varem isegi teadlik ei olnud. Mind on kutsutud ühistele grillõhtutele ja restoranidesse inimeste poolt, keda alles mõni kuu tagasi pidasin võõraks. Väikestest hetkedest on saanud mälestused, mida ma kannan endaga veel kaua pärast seda praktikat.
Eriti need päevad, kus õhus on tunda pinget ja adrenaliini. Hetked, kui üks sõitja tuleb rajalt tagasi ja järgmine peab juba valmis olema. Kiiresti tuleb hobune valmis panna, varustus kontrollida, latt õigele kõrgusele tõsta. Kõik toimub minutitega. Ja kuigi minu roll on väike, ollakse siin kõige eest ülimalt tänulikud.
Viimastel nädalatel on olnud nii palju emotsioone. Rõõm, kui näed Victoriat autasustamisel säramas pärast järjekordset rosetti. Külmavärinad, kui hobune hüppab sinust vaid mõne meetri kaugusel üle 1.60 meetri kõrguse takistuse sellise jõu, et hetkeks jääb maailm justkui seisma. Pingelised sekundid enne starti, kui aitad viimasel hetkel latti kõrgemale tõsta ja loodad kogu südamest, et kõik läheb hästi. Ja siis see kurbus, kui üksainus vale rütm viib lati maha, kuid sellele järgnev kergendus, kui tulemus on siiski piisavalt hea, et järgmisse päeva kvalifitseeruda.
Need päevad ei koosne ainult võistlustest. Need koosnevad ka väikestest vaiksetest hetkedest, kui jagan Victoriaga lõunat pärast hobuse valmis panemist koju sõiduk või sellest tundest, kui jõuad õhtul talli juurde ja see tundub nagu koju jõudmine pärast pikka eemalolekut lihtsalt, et järgmisel hommikul algab kõik jälle otsast peale.
Kõige rohkem olen ma õppinud armastama selle talli hobuseid. Hobuseid, kes annavad vastu rohkem armastust ja usaldust, kui sõnadesse panna saab. On hetki, kus pärast pikka ja vihmast päeva tahaks lihtsalt voodisse kukkuda, kuid siis tuleb see sama suur hobune sinu kõrvale, toetab pea sinu vastu või “kallistab” sind omal moel ja järsku tundub kogu väsimus seda väärt.
Või näha inimesi, kellega keelelisest erinevusest sõltumata jagad lugusi endast ja oma kogemustest.
Ausalt öeldes teeb mind natuke kurvaks mõte, kui kiiresti aeg on läinud. Tundub, nagu alles oleksin siia saabunud, teadmata täpselt, mis mind ees ootab. Nüüd aga tunnen, et olen leidnud siit killukese iseendast. Seetõttu kavatsen oma viimast kuud siin nautida kogu hingest.
Eneli Perdel
PH-24
