Kaks nädalat. Ainult kaks nädalat ja samas tundub, nagu oleksin elanud siin terve elu.

Minu seiklus algas 12. aprillil kell 15:15 väljuva lennuga. Kuigi lendamine ise ei olnud mulle uus, oli seekord kõik teistmoodi. Esimene kord täiesti üksi ja veel ümberistumisega Riias, mis tekitas väikese ärevuse sisse. 

Jõudsin lennujaama juba kell 13:00, varuga, nagu ikka. Kõik sujus ladusalt, kuni hetkeni, mil maandusin Münchenis. Ja vot siis sain aru, mida tähendab suur lennujaam. See ei olnud lihtsalt suur, see oli hiiglaslik. Selline, kus ühest otsast teise saamiseks sõidad kiirrongiga. Olin sellest kõigest nii elevil, et kaotasin täielikult silmist endaga maandunud inimesed. Mistõttu kui ma lõpuks pagasilintide juurde jõudsin, vaatas mulle vastu lõputu valik erinevaid pagasivõtu alasid. Loomulikult olin ma segaduses, seega lõpuks pidin minema infoletti, kus üks väga sõbralik naine mind aitas. Umbes kümme minutit hiljem hoidsin oma kohvrit jälle käes, suur ärevus hinges. 

Lennujaama oli mulle vastu tulnud mu juhendaja Victoria. Meie esimene kohtumine näost näkku. Ta oli kohe algusest peale väga tore, rahulik ja üleüldiselt külalislahke. Autos hakkasime vaikselt juttu ajama ja tee peal tallini sain teada, et kogu see tall, kuhu ma suundun, sai alguse tema emast, kes väga armastas eesleid. Victoria ise on aga suunanud selle koha rohkem võistlushobuste maailma poole. Ta tunnistas ausalt, et see pole alati lihtne, kuid lisas kohe, et tänu oma abikaasale Denisele on see olnud seda kõike väärt.

Umbes 30 minutit hiljem jõudsime kohale ja ma ei liialda, kui ütlen, et mul vajus suu lahti. Oli hämar, tuled põlesid ning kogu talli territoorium nägi välja nagu midagi muinasjutust. Kõik tundus nii rikkalik ja täiuslik. Nagu oleksin sattunud unistusse. Kui ma seda Victoriale ütlesin, naeris ta vaid kergelt ja sõitis edasi kuni külalistemajani.

Mu esimene öö möödus seal. Victoria oli isegi eelnevalt poes käinud, et mulle süüa osta ning mõned head keedised sinna sekka lisanud. Väike, aga nii armas žest, mis pani mind kohe end oodatuna tundma. Seega sel õhtul kui mu pea puudutas patja, pärast ühte maitsvat õhtust näkitsemist, jäin ma kohe magama.

Järgmine hommik ärkasin kell 7:00, sest kell 8:30 pidin juba tallis olema, et alustada oma ringkäiku Victoriaga. Ringkäiku alustasime eeslite juurest ja rääkisime tee peal nende hooldusest ning igapäevasest rutiinist. Kapjade puhastamine, koplisse viimine, tekid vihmase ilmaga. Edasi liikusime söödaruumi, seal kehtisid omad reeglid ja graafikud. Igal hobusel oma normeeritud jõusööda kogus vatstavalt boksi ees olevale tabelile koos oma lisanditega. Viimasena tutvustati mulle sadularuumi, mis oli omaette maailm. Kõik oli organiseeritud viimse detailini. Igal hobusel oma varustus, täpselt talle passitud. Selline tunne nagu sattusin ratsapoodi talli asemel. Uksest sisse minnes on paremal pool kätt takistussõiduhobuste valjad ja fliistekid, mida kasutatakse pärast treeningut. Vasakul pool on viierealine sadulasein. Igal hobusel on oma sadul ja sadulavöö, mis on talle sobivaks passitud. Samal pool asuvad ka koolisõidu valjad.

Kell 9:00 kohtusin Doriga, kelle töövarjuks ma esimesel nädalal hakkasin. Ta ei raisanud aega, vaid tegi mulle kiire ülevaate ja siis hakkasime kohe tegutsema. Kui midagi jäi ebaselgeks tuli see kiiresti ületäpsustada ja sekunditega ära õppida, sest töö tempo oli kiire ning eksimisruum väike. Sellepärast tuleb tõdeda, et esimesed kolm päeva oli kohanemine väga kurnav, sest tuli hästi palju uut informatsiooni igast nurgast peale ja samas tuli ka koheselt tegutseda vastavalt. Õhtuti enam ei läinud ma magama, vaid lihtsalt kukkusin voodisse, et siis hommikul kell 6:30 tagasi tallis olla. 

Esmaspäeval kolisin ma ka sisse oma ajutisse uude koju. Minu korter siin on suur ja roosade seintega, mis mulle meeldib selle juures veelgi enam. Mulle on võimaldatud telekas, pesumasin, köök koos pottide, pannidega, nõudega ja kõige muu vajalikuga. Kord nädalas käin Victoriaga poes, kuna ta soovis tasuda minu panuse eest tallis, makstes mu toidu- ja transpordikulude eest. Toidupoes sain ma ka enda esimese kultuuri shoki, sest kõik juurviljad ja puuvljad olid pakendatud ning lahtiselt neid osta ei saa. Lisaks hoitakse piima lihtsalt riiuli, mitte külmkapis, sest nende piim on tehtud, et see püsiks toa temperatuuril kaks kuud. Sellest hoolimata arvan, et see on väga äge kogemus ja väga armas Victoriast maksta minu eest, kuigi ta seda tegema ei pea.

Neljapäevaks hakkasid aga asjad muutuma. Ma hakkasin rutiiniga ära harjuma ja sain juba graafikud enam-vähem selgeks. Said tehtud esimesed vead ja nendest ka õpitud ning päeva lõpus tekkis kergendus tunne, sest hakkasin asjadest lõpuks aru saama. 

Pühapäeval usaldati mulle juba õhtune söötmine. Väike vastutus, aga väga oluline mulle, et tõestada oma usaldatavust. Eriti arvestades, et tulevikus võib see jääda minu kanda.

Ja siis tuli esmaspäev. Vaba päev. Victoria ütles lihtsalt, et mul on puhkust vaja ja siis viis mind koos Fathimaga (kes on lapsehoidja Victoria tütrele) Münchenisse. Veetsime seal terve päeva. Linn on tohutu, elav ja uskumatult ilus. Liikusime peamiselt maaaluse kiirtongiga, mis tundus olevat juba omaette seiklus. Jalutasime mööda Marienplatzi, külastasime Asamkirchet ja uitasime ringi väikestes tänavates, mis viisid meid kohvikuni nimega Maelu. Ma ei liialda, kui ütlen, et need koogikeses olid ühed parimad, mida ma kunagi söönud olen. Suus sulavad! 

Teisipäeval olin tagasi tööl. Mäletan, kuidas keset päeva jõudis mulle järsku kohale, et olen lõpuks päriselt Saksamaal. See oli nii naljakas, sest tegelikuses olin siin juba nädala olnud. Ilmad on nüüd ka soojemad, päike paistab ja loodus tärkab. Eriti mõnus on hobuseid rohtu sööma viia, sest päike lausa paitab ja kaugustes on näha lumiseid mäetippe ning õitsevaid aasasi.

Seega minul läheb siin väga hästi. Isegi nii hästi, et Victoria ja mõned teised talli groomid ütlevad, et olen väga kiire õppija ning isegi käisid arutelud, et äkki saaksin kauemaks jääda. Kahjuks pidin neile ära ütlema, sest mul on suveks töökoht Eestis olemas.

Järgmisel nädalal algavad siin suured võistlused ning Victoria pakkus, et läheksin groomina kaasa. Ausalt öeldes olen super elevil! Ma ei jõua seda ära oodata ja ma tean juba praegu, et sellest tuleb järgmine lugu, millest ma kindlasti kirjutan ka lähemalt, kui aeg kätte jõuab!